Olen suur loomaarmastaja väikesest peale ja see ei piirdunud ainult koertega.
Oma lapsepõlve  veetsin ma peamiselt maal vanaema juures ning kõik koolivaheajad möödusid mul samuti maal.

Vanaemal olid erinevad koduloomad, sead, veised, kanad, lambad jne. Seal sündisid ja kasvasid kõik väikesed taluloomalapsed ja mina nendega koos. Ma olin vanaemale suureks abiliseks ja tegelikult vahel ka takistuseks, sest laudast ma naljalt välja ei tulnud.

Vanaemale aga koerad ja kassid ei meeldinud. Suure mangumise peale sain endale lõpuks koera, kui olin 9 aastane.
Koer oli  valge, emane,  pikkade kaunite karvadega, Bolonka sarnane, kuid suuremat kasvu.

Olin oma koera üle nii uhke kui olla sain. Koeral sündis ka üks pesakond.  Edasi tuli meil perre taksitaoline krants.

Esimese tõukoera omanikuks sain ma 1986-ndal aastal ja see oli punane inglise kokkerspanjel Kent.
Siis astusin ma ka esimest korda Tartu koerteklubisse.

Kent oli ka esimene näitusekoer. Ta hukkus autoõnnetuses suhteliselt noorelt.

Järgnev tõug oli ameerika kokkerspanjel.
Olen olnud ka pikakarvalise taksi ja bulmastiffi omanik. Kõik koerad olid tõukoerad ja näitusekoerad.

Minu järgmine suur armastus oli saksa lambakoer Donna.

Fest Kiefer Takoma ( Zamp vom Thermodos x Fest Kiefer Editta)

Armastus selle tõu vastu tekkis ratsutamise trennis, sest treeneril oli samuti saksa lambakoer. Donna oli super iseloomuga, kuulsa isa järglane, terve ja kaunis emane, ta tõi ilmale kaks pesakonda. Donna suri maokeeru tõttu. Kaotusvalu oli nii suur ja ma ei suutnud leida enam temasarnast. Pöördusin tagasi oma esimese tõu juurde- see on inglise kokkerspanjel.

Praegu on mul kolm vahvat pere- ja näitusekoera.

Alates  2013 registreeririsin oma kenneli,  Est Amicus,  Eesti Kennelliidus ja FCI-s. Kenneli nimi on ladinakeelne ja tähendab tõlkes „on sõber“.

Olen Eesti Inglise Kokkerpanjelite Tõuühingu ellukutsuja ja ka juhatuse esinaine, Lõuna Eesti Koertekasvatate Klubi (www.lekk.ee/) liige ja Tartu Spajeliklubi liige.